Leelo Bekker

Artikli autor: Triinu Tõnurist
Artikkel avaldatud ajakirjas Nipiraamat 2014.a.

Pimemassöör Leelo Bekker:
„Kõik puudega inimesed käivad põhjas ära, aga sealt tuleb välja tulla“.

Tallinnas pimemassööride keskuses töötav Leelo Bekker (49) mäletab veel väga hästi, kui ilusad on lilled ja kui värviline on vikerkaar. Udune mälestus on tal ka oma näost, kuigi aastaid pole ta seda enam näinud. Leelo nägemine hakkas väga aeglaselt halvenema, kui ta oli 14aastane. Siiski tegi ta autojuhiload, kuigi hämaras ja pimedas nägi ta juba üsna viletsalt. Autokoolist öeldi tollal vaid, et ära siis pimedas sõida. Kui Leelo ootas 24aastaselt oma teist last, siis selgus arstikontrollis, et naisel on üsna harvaesinev geneetiline haigus, mis hakkabki hiilivalt pihta kanapimedusega ja lõppeb täispimedusega. „Ma ei suutnud uskuda, et ma tõesti kunagi täiesti pimedaks jään, aga arstidel oli õigus …“. Zootehnikuks õppinud Leelo oma erialast tööd teha ei saanudki – silmanägemine oli juba kahekümnendates selle töö jaoks liiga kehv. Haigus aina süvenes ja juba aastaid on Leelo praktiliselt pime – valguse käes näeb ta vasaku silmaga õrna udu, kuid pimedas mitte midagi. Liikumisel on abiks valge kepp ja juhtkoer.
Kui Leelo veel natuke nägi, töötas ta pikka aega sekretärina – tol ajal tähendas töö põhiliselt helistamist ja arvutis klõbistamist polnud. Peale diagnoosi sündis aga Leelole veel kolm last – niisiis oli Leelo nelja lapsega pikka aega kodus. Ja see periood tugeva põntsu panigi. Naine jäi ühiskonnast aina enam kõrvale, lapsed kasvasid suureks ja lendasid pesast välja, nägemine aina halvenes … Tagatipuks purunes ka abielu. Ilma saatjata ei suutnud Leelo väljas käia. Ta oli langemas aina sügavamasse auku. „Mul tekkis täielik psühholoogiline auk, sügav masendus. Tekkis surnud ring. Miski enam ei huvitanud. Tundsin end mõttetu ja mittevajaliku inimesena. Ma olin liiga masenduses, et tööd otsida. Kui ka mingi töö tuli pähe, mida võiks teha, siis matsin selle mõtte kohe maha – sain aru, et ma ei kõlba enam millekski,“ tunnistab Leelo, kui sügaval põhjas ta ära käis …
Ja nii, nagu elus tihtipeale juhtub, muutis õnnelik juhus ka Leelo elu. 2008. aastal, kui ta rehabilitatsiooniplaani tegi, tutvustati talle pimemassööride keskust ja järgmisel aastal algavaid kursusi. „Võtsin selle pakkumise väga egoistlikel kaalutlustel vastu -  nimelt oli mu tütar balletikoolis ja poeg tippsportlane. Mõtlesin siis, et ahhaa, saan hakata ise neile kodus massaaži tegema“, meenutab Leelo naerdes. Naine tunnistab, et alguses oli ikka väga raske õppima hakata. Leelo oli ühiskonnast võõrandunud ja kaotanud ka iseenda. Enese taasleidmine aga oli vaevaline – ebakindlus näris hinge. Õnneks oli Leelol mitu head toetajat – eelkõige tema enda lapsed, aga ka massaažiõpetaja ja üks rühmakaaslane.
Kursused kestsid seitse kuud ja selle aja jooksul sai Leelo aru, et massööriamet ongi just see õige – seda ta teha tahabki! „Kliente hakkas hoogsalt tulema ja mida rohkem ma seda tegin, seda rohkem see meeldis ja rahuldust pakkus!“
Täna on asi nii kaugel, et Leelo õpib viimast, kolmandat aastat Tallinna Ülikoolis kutsepedagoogikat ja on peagi täieõiguslik massööride koolitaja. Õppimine on küll väga vaevaline – paljud materjalid pole mõeldud vaegnägijatele ja õppimine võtab kordi rohkem aega kui nägijal, aga kõik on võimalik, kui kõvasti tahta, usub Leelo.
Naine teab, et kõik puudega inimesed, kes tööle on saanud, on läbi käinud sügavast mustast august. Aga sellest august tuleb välja tulla. Leelo on kuulnud, et mitmed liikumispuudega inimesed ei ole leidnud tööd, kuna ligipääsetavus puudub. „Tööandjad kardavad puudega inimest. Nad kardavad seda, milliseid eritingimusi nad peavad looma. Kuid kõige suurem takistus on inimene endale ise …“ nendib Leelo ja lisab, et kui pole positiivset tagasisidet, ning meedias räägitakse ka kogu aeg negatiivset juttu, siis kaob puudega inimeselt ka kõige väiksem lootuskiir. „Sest kui juba väljaõppinud inimestel on probleemid tööle saamisega, siis mõtleb puudega inimene, et miks mina siis üldse peaksin proovima, olen parem kodus,“ tõdeb Leelo kurba tõsiasja.
Leelo möönab, et nägemispuue paneb tõepoolest suure piirangu – tööd naljalt valida ei saa. Samas teab ta enda kogemusest, et kõik algab mõtlemisest. „Ükskõik, mis puue meil on, me kõik oskame mõelda, me kõik oskame tunda. See, et meil on puue, ei tähenda, et me oleme katki läinud asjad, mida võib ära visata!“
Täna on Leelo karastanud ja ei lase end häirida mõnitustest või sõimamistest. Naine kiidab nooremat generatsiooni, kes on märksa avatum ja tolerantsem. Mõistmatust esineb vanema generatsiooni puhul, kes Leeloga vahel bussis kurjustavad, et too tuleb täistunnil sinna oma märja koeraga …
„Valehäbist tuleb üle saada. Ja alla ei tohi anda – tagasilööke tuleb igaühel.“ Äärmiselt oluliseks peab Leelo ka tugiisikut, kellele toetuda ja kes oskaks öelda julgustava sõna, kui teine seda vajab. Töö leidmist tuleb Leelo sõnul alustada rehabilitatsioonikeskusest – sealt osatakse juba edasi suunata sobivasse asutusse. „Ja muidugi tuleb enda eest võidelda. Vot siis lööd läbi!“
Tõusis fööniksina tuhast
… nagu ütles Leelo sõbranna Leelole pärast seda, kui naine sai tööle pimemassöörina. „Kui ma varem arvasin, et ma ei ole mitte midagi väärt, siis nüüd olen ma enesekindel, mul on omad eesmärgid. Ma olen ennast uuesti leidnud. Ja mul tuleb imeharva meelde, et ma üldse pime olen! Ja seda kõike tänu tööle.“